Eepilistest võitudest

Tänapäeval ei pea vist TED-talki mõistet enam kellelegi tutvustama. See konverentside sari ja selle 18-minutilised miniloengud on vallutanud maailma. Loenguid on alati huvitav kuulata, sest minu arvates on see omamoodi erakordne, kuidas suur hulk inimesi suudab teatud aja lihtsalt vait olla ja kuulata, tõepoolest kuulata, silmaga, kõrvaga, südamega. Seda juhtub elus nii harva, et tundub eriline, et teatud hetkedel suudavad seda teha väga paljud inimesed. See on zen.

Väga paeluvalt mõjus üks idee, mida võiks sümboolselt nimetada eepiliseks võiduks. See geimeritelt pärit mõiste (epic win), mida kasutatakse kontekstis, mis kirjeldab tõeliselt võimsat võitu – edukat eepilist missiooni – ja seda tunnet, mis sellega kaasneb. See on võimas tunne, magus tunne. Tunne, et su tegevus on midagi väärt.

Mul on endal olnud aeg-ajalt raskusi asjade elluviimisega just põhjusel, et ma kartsin, et ma ei saa hakkama. Juhtub ju nii sagedasti meie igapäevaelus, et meid hoiavad tagasi sõprade ja kaaslaste ütlused, et miski on võimatu, nende usu puudumine, et me suudame sellega hakkama saada, ning sageli ei saa me nende koostööle loota. Geimerite mängu-maailmas ei ole kunagi nii. Su tegevusel on alati sisu, eepiline missioon. Sind ei suunata kunagi missioonile, mida sa ei suuda ellu viia. Kõik, keda sa oma teel kohtad, on alati valmis sind aitama sinu eesmärgi elluviimisel, ilma et nad ise sellest otsest kasu saaks. Eepiline võit on alati võimalik.

Eepilist võitu võib seostada dopamiiniga. Dopamiin on hormoon, mida meie ajus toodetakse, mida vallandatakse näiteks tasu saamiga seotud ülesannete puhul. Dopamiin on nagu aju kütus ja kui seda meil ajus pole, tekib kliiniline depressioon. Seega dopamiin on hea. No ühesõnaga, ühes uurimuses mõõdeti paavianide dopamiinitaset, kui neile anti ülesanne, millele järgnes mingi tasu. Selgus, et dopamiinitase ei tõusnud mitte enne seda, kui oma töö eest tasu saadi. Isegi mitte enne seda, kui töö sai tehtud, vaid hoopis vahetult enne tööle asumist. Paavianide mõnutunne oli seotud pigem teadmisega, mis on ülesanne ning sellega, et nad on täpselt õiged selle tegemiseks. Nad teadsid, kuidas seda ülesannet täita ning et see on väärt täitmist. “I know I can do it and I will do it!” nad ütlesid endale.

Nagu need paavianidki, ka inimesed ei kahtle hetkekski, et nad suudavad millegagi olulisega hakkama saada, kui nad teavad, kuidas seda teha ning neil on vahendid selle tegemiseks. Nad tahavad seda eepilist võitu – tunda end missioonil, millel on sisu ja eesmärk, ning seda, et nemad on just need, kes on selle ülesande jaoks loodud. Ometigi on seda väga raske tunda meie igapäevaelus ning sellepärast enamus vägevaid ja üllaid ülesandeid – eepilisi ülesandeid – tunduvad kohutavate ja raskete kohustustena, mitte sellistena, mis nad tegelikult on.

Ja siis vahel, kui mõni inimene ütleb, et “ma usun, et sa saad sellega hakkama”, muutub mõni neist ülesannetest nagu võluväel, lihtsaks, kergeks ja teostatavaks. Nii juhtub, et mõni meist saab hakkama millegi väga erilisega, näiteks mõne oma lapsepõlveunistuse elluviimisega, mis esmapilgul tundub nii võimatu.

Palun ütle täna kellelegi, et ta suudab midagi teha. Julgusta teda. Võimenda teda. Osuta talle abi, kui ta seda vajab. Usu temast enamat. See on nii tähtis selleks, et meil oleks alati inimesi, kes raskeid ülesandeid seljataksid, ületaksid ennast ja muudaksid maailma paremaks paigaks. See on lihtsaim viis maailma muuta ning ma tean, et sa suudad seda. Ma tean, et mina suudan seda.