Emotsionaalne intelligentsus

Jonice Webb (Loe originaali siit)

10-aastasel Jasmine lebab kergendustundega üksi voodis, eraldatud oma toa suletud ukse taha. Ta mõtiskleb vaikselt omaette: „Neid asju juhtub!”. Järjekordselt unistab ta ideest, mis on andnud lohutust kogu senise elu: tema isa vastab uksekellale ja lahke, hästi riietatud paar selgitab, et on toimunud eksitus ja Jasmine on kogemata saadetud pärast sündi koju vale perekonna juurde, ning et ta tegelikult kuulub neile. Nad võtavad ta kaasa oma koju, kus ta saab tunda end armastatu, hoitu ja kaitstuna …

Jasmine ei aimagi, et see on alles tema võitluste algus. Ta kulutab veel järgmised kakskümmend aastat soovides, et tal oleks olnud teised vanemad, ja tunneb end selle tõttu süüdi. Lõppude lõpuks on tema vanemad ju siiski head inimesed. Nad teevad kõvasti tööd ning Jasmine’il on olemas ulualune, toit, riided ja mänguasjad. Ta käib iga päev koolis ning teeb igal pärastlõunal ära kõik oma kodutööd. Tal on koolis sõpru ja ta mängib jalgpalli. Igaühe vaatevinklist on ta õnnesärgis laps. Kuid vaatamata vedamisele ja sellele, et ta vanemad teda armastavad, teab ta juba kümneselt sügaval sisimas, et ta on selles maailmas üksi. Kuidas saab seda teada üks kümneaastane? Miks ta ennast sellisel viisil tunneb? Sellele vastata on niisama lihtne kui ka keeruline: Jasmine’i kasvatavad madala emotsionaalse intelligentsusega vanemad. Ta kasvab lapseea emotsionaalses hooletuses (Childhood Emotional Neglect (CEN)).

Emotsionaalne Intelligentsus (EQ): Võime iseenda, teise ja end ümbritsevate inimeste emotsioonide ära tunda, määratleda ja kontrollida (Daniel Goleman’i järgi).
Lapseea emotsionaalne hooletus (CEN): Lapsevanema võimetus vastata piisavalt adekvaatselt lapse emotsionaalsetele vajadustele. Kui olete kasvanud vanematega, kellel puudub teadlikkus oma tunnetes ja oskus neid väljendada, võite mõjuvatel põhjustel näha palju vaeva:

1. Kuna teie vanemad ei tea, kuidas selgitada omaenese tundeid, ei kasuta nad tundeid väljendavat keelt ka oma lastega.

Näiteks selle asemel, et ütelda: “Sa paistad ärritunud, kullake. Kas täna koolis juhtus midagi? “, on teie vanematele tavaks ütelda: “Noh, kuidas koolis läks? ” Kui teie vanaema sureb, marsib teie perekond läbi matuste justkui poleks see midagi olulist. Kui teie lõpupeo-kaaslane ei ilmu välja, näitab teie perekond oma toetust pingutusega, et seda teemat mitte kunagi puudutada. Või vastupidiselt narrivad nad teid selle eest armutult, hoolimata või tehes märkama, kui häiritud te sellest olete.
Tulemus: Te ei õpi olema eneseteadlik. Te ei õpi ära, et teie tunded on reaalsed ja olulised. Te ei õpi, kuidas kogeda, ületada, jagada ega väljendada oma tundeid.

2. Kuna teie vanemad ei tule toime oma tunnetega ega oska neid kontrollida, ei oska nad ka teile õpetada, kuidas seda teha.

Näiteks kui teil tuleb koolis pahandusi, sest kutsusite õpetajat jobuks, ei küsi teie vanemad kunagi, mis juhtus ja miks te enesevalitsuse kaotasite. Nad ei selgita, kuidas oleks parem olnud käituda, et olukord teisiti laheneks. Selle asemel jahvatavad või karjuvad nad lõputult teie peale, või süüdistavad õpetajat, lastes teil süütult pääseda.
Tulemus: Te ei õpi, kuidas oma tundeid kontrollida või juhtida ja kuidas on sobilik rasketes olukordades käituda.

3. Kuna teie vanemad ei mõista oma emotsioone, edastavad nad teile oma sõnade ja käitumise kaudu vastakaid või valesid sõnumeid ennast ja maailmast.

Näiteks teie vanemad võivad reageerida, nagu te oleksite laisk mõistmata, et see võib olla hoopis ärevustunne, mis hoiab teid tagasi. Teie õed ja vennad võivad teid titekaks hüüda ja kohelda teid kui nõrgukest, sest te nutate veel mitu päeva pärast seda, kui teie armastatud kiisu auto alla jääb.
Tulemus: võib juhtuda, et liigute edasi täiskasvanumaailma vale nägemusega endast. “Sa oled laisk”, “Sa oled nõrk,” kuulete igal võimalusel oma mõttes madala emotsionaalse intelligentsi kaja. Kõige selle tulemusel tunnete end hädas, nõutult ja segaduses. Kui te ei taju oma tõelist mina (oma emotsionaalset mina), siis näete end inimeste silmade läbi, kes teid tegelikult ei tunne, ja teil on väga raske käituda õigesti olukordades, mis on stressirohked, keerulised või vastuolulised. Te elate elu lapseea emotsionaalses hooletuses.

Kas Jasmine’i jaoks on liiga hilja? Kas on hilja teie jaoks? Mida saaks ette võtta, kui te kasvasite üles just sellisel viisil? Õnneks pole liiga hilja mitte kellegi jaoks. On mõned asjad, mida te saate teha:

Õppige emotsioonide kohta kõike, mida saab. Tehke algust oma isikliku emotsionaalse treeningprogrammiga. Pöörake tähelepanu, mida te tunnete, millal ja miks. Hakake jälgima, kuidas teised inimesed teie ümber tunnevad ja käituvad. Kuulake, kuidas teised inimesed oma tundeid väljendavad ja harjutage seda ise. Mõtelge, kes teie elus just nüüd saaks teid õpetada. Teie abikaasa, vend või sõber? Harjutage oma tunnetest rääkimist inimesega, keda te usaldate.

Vaidlustage valed sõnumid teie peas. Kui see “hääl” teie lapsepõlvest räägib, lõpetage kuulamine. Pange see hoopis proovile. Asendage see oma häälega. Häälega, mis tunneb teid ja oskab olla kaastundlik, mida te oma vanematelt ei saanud. “Ma ei ole laisk, mul on hoopis ärevus ja ma annan oma parima, et seda ületada.” “Ma ei ole nõrk. Mu tundlikkus muudab mind tugevamaks.” Nii, nagu täiskasvanud, peab ka Jasmine lõpetama lootmise, et lahendus koputab uksele. Reaalsus on, et ta peab õppima neid oskusi nüüd iseseisvalt. Loodetavasti märkab ta, et ei pea jääma ilma mõndadest olulistest oskustest lihtsalt sellepärast, et tema vanemad neid ei osanud. Loodetavasti ta mõistab, et tal on ka tunded ning õpib, kuidas neid väärtustada, kuulata, juhtida ja jagada. Loodetavasti õpib ta oma madala emotsionaalse intelligentsuse hääli summutama. Loodetavasti ta mõistab, kes ta tegelikult on. Ja julgust seda olla.

Kui tunned end samamoodi, nagu Jasmine, leiad leheküljelt EmotionalNeglect.com või raamatust „Running on Empty” rohkem infot, kuidas vanemate madal emotsionaalne intelligentsus võib teid mõjutada ning kuidas oma emotsionaalseid oskusi parandada.