Jonice Webb on kirjutanud suurepärase raamatu sellest, kui iseenesest mõistetav jääb lapsepõlves saamata ja kuidas see võib kujundada tervet ülejäänud elu. Sellest, mis oleks pidanud olema: suunamine, tunnetele vastamine, mõnel juhul isegi armastus. See põnev ja elusid muutev raamat räägib probleemidest, mida põhjustab emotsionaalne hülgamine lapseeas, ning sellest, kuidas seda parandada.  Et mõsta paremini, mida tähendab emotsionaalne hülgamine, saa tuttavaks Siimuga.

“Siim oli kena, heas vormis 38-aastane, kui ta esimest korda teraapiasse tuli. Tema hetke kõige suurem probleem oli võimetus luua suhteid vaatamata, et paljud naised tundsid tema vastu huvi. Siim tahtis teada, milles asi, mis teda takistas. Ta oli igast küljest hea saak; edukas aktsia-analüütik, kes sõitis Porschega ja tal oli Bostonis ilus korter. Ta armastas langevarjuhüppamist ja ta taastas hobi korras vanu Porschesid ja sõitis nendega võidu. Kas ta oli naiste suhtes liiga valiv? Kas tal oli hirm ennast siduda? Võttis natuke aega koostööd, et tegelik Siim ilmuks peidust välja.

Siim oli rikaste vanemate laps. Ta kasvas üles hiiglaslikus majas, ümbritsetuna mitmeaakrilise maaga, millest enamus oli metsadega kaetud. Tema vanemad reisisid sageli, jättes teda ja ta nooremat õde lapsehoidjaga koju. Tema õde oli puudega, seega vajas ta palju hoolt. Kui vanemad reisimise vahepeal kodus aega veetsid, keskendusid nad peamiselt Siimu õe hooldamisele, jättes teda oma asjade juurde. Meenutades 2. peatükki, võite näha, et Siimu vanemate kasvatus on kombineeritud kahest hülgava vanema tüübist: Haige õe/venna vanema ja Kõikelubava vanema tüübist. Siimu vanemad olid temast tõepoolest patoloogiliselt eemaldunud. Enamasti jooksis ta vabalt ringi ilma piirangute ja reegliteta. Lapsena veetis ta suure osa ajast üksi metsades uidates.

Teismelisena hakkas ta väga aktiivselt jooma ja kanepit suitsetama. Kui ta jäi vahele narkootilise aine mõju all juhtimisega, näitas ta isa lühikest aega välja oma muret tema pärast, kuid see tähelepanu ei kestnud. Siim jagas teraapias mälestust, kuidas ta teismeeas jõlkus rahutuna tundide viisi puude vahel oma maja taga, soovimata koju minna, kuna seal ei ootanud teda midagi. Vahel ta viitis aega, suitsetades jointi, isegi hilise ööni, püüdes kojuminekuga viivitades edasi lükata seda kohutavat tunnet, mis ta tundis, kui ta koduuksest sisse astus. Ta tundis tugevat viha oma vanemate vastu, mida ta ei mõistnud ega osanud seletada, lisaks ülevoolavale üksindustundele, ning ta soovis meeleheitlikult omale tüdruksõpra, üht kindlat kaaslast, kes täidaks seda ääretut tühjustunnet tema elus.

Pärast mõningast tähelepanu ja muret oma isalt, kui ta mõju all juhtimisega vahele jäi, sai Siim tagasi joone peale, lõpetas ülikooli ja sai majandushariduse. Ta kolis Los Angeles’i ning töötas seal ühes suurfirmas mitu aastat. Ta oli väga edukas ning teenis hulga raha. Tal tekkis suhe ühe naisega, mis oli hea seni, kuni kaaslane tahtis abielluda. Sellest hetkest tundis Siim end tuima ja tühjana, ja väsinult Los Angeles’ist. Ta lõpetas järsult oma suhte, lahkus töölt ning kolis Bostonisse. Bostonis sai ta end uues töökohas kiiresti jalule, kuna ta oli hästi haritud, nõutud ja sai kaubelda endale hea palga. Kuid peagi, kui ta oli end elus sisse seadnud, avastas ta endas taas vana tuttava rahutusetunde. Midagi oli korrast ära — endiselt polnud ta õnnelik. Siis hakkaski ta tegelema langevarjuhüpete ja Porsche võiduajamistega. Ta üritas tühjust täita ekstreemspordiga. Adrenaliinipauk töötas nagu kulda, kui ta lennukist välja hüppas, aga ainult lühikest aega. Pärast hüpet autoga koju sõites, tulid vanad tunded tagasi — tuimus, tühjus — ja ta hakkas soovima, et tema langevari ei oleks avanenud. Ta kujutles oma surma ning milline kergendus see oleks. Sellised mõtted olid tegelikult juba aastaid teda aeg-ajalt vaevanud. Siim tahtis surra mitte sellepärast, et kõike tundus liiga palju olevat, vaid just sellepärast, et ta ei tundnud midagi. Ta ei suutnud suhteid luua, sest ta oli tühi, täiesti võimetu midagi andma või vastu võtma. Ta otsis väsimatult maailmast mingit tähendust, heites kõrvale töökohti, kortereid, autosid ja inimesi kohe, kui neist abi ei olnud. Ta tahtis seda, mida teised paistsid nii kergesti leidvat, aga mis osutus tema jaoks kättesaamatuks — sidet teise inimesega.

Siimuga töötades keskendusin teraapias tunnetele. Kui ta rääkis oma elust lugusid, segasin sageli vahele, et küsida: “Ja kuidas sa end siis tundsid?” või “Kuidas sa ennast praegu tunned, kui sa seda räägid?” Alguses mu küsimused ärritasid Siimu. Ta võttis neid kui asjassepuutumatuid katkestusi, mis viisid teelt kõrvale, eemale tema loo jutustamise eesmärgist. Kuid pikkamisi, pärast kahte aastat teraapias, hakkas tema hing tunnetele avanema. Püüdes minu küsimustele vastata, õppis ta tasapisi pöörama oma tähelepanu sissepoole, keskendudes oma sisemisele kogemusele ja ta püüdis oma tunnetele nimesid anda. Huvitaval kombel mida tundlikumaks inimeseks Siim muutus, seda rohkem probleeme tekkis tal seksuaalelus naisega, kellega ta kohtus. Mida lähedasemaks ta oli võimeline oma tüdruksõbraga muutuma tunnete tasandil, seda vähem oli ta võimeline temaga vahekorras olema. Impotentsus põhjustas talle väga suurt ahastust. Teraapia teises osas aitasin tal mõista, et ta oligi sisuliselt kasvatatud üksikuks hundiks. Et teda oli suhetes tema emotsionaalsest minast nii ära lõigatud, et mõte segada hingelist ja seksuaalset lähedust tundus hirmutav ja ohtlik. Enamik meist teab, et seks seksi pärast on lihtne. Kuid seks emotsionaalse läheduse pärast? Vot see on palju heidutavam. Kui seks hakkas midagi tähendama ja sellega kaasnesid tunded, oli see Siimu jaoks liig. Tema keha püüdis sellega toime tulla nii, et kaotas võime üldse seksida. Siimu tunnustuseks võib ütelda, ei ta jätnud asja pooleli. Tänu raskele tööle enda kallal teraapias, hakkas ta lõpuks iseendaga kohanema. Kolm tüdruksõpra hiljem leidis ta naise, kellega ta tundis end hingeliselt piisavalt turvaliselt, et kogeda tõelist lähedust.

See, kuidas Siimu tühjuse ja tuimusetunne oli seotud tema probleemidega suhetes, võib imestama panna. Need olid kõik ühe ja sama põhiprobleemi sümptomid, milleks on emotsionaalne hüljatus. Siimu kujundavad lapsepõlveaastad kulusid üksinduses ja üksilduses, ilma suurema lähedustundeta oma vanematega. See hingeline side oli puudu, mis võimaldab lapsel tunda sidet oma vanemate, teiste inimeste ja maailmaga üldiselt. Siim kasvas üles tunnetevaakumis. Ta püüdis ‘ennast täita’ kaaslaste, kanepi ja pidudega. Ta vahetas tüdrukuid üksteise järel, lootes saada neilt tähendust ja sidet. Ükski nendest vahenitest ei aidanud. Vaja oli teraapiat, mis paneks teda vastuseid seestpoolt otsima, mitte väljast. Ta pidi õppima oma tundeid sõnastama, neid aktsepteerima ja endale lubama, et ta saaks kogeda elu rikkust, sisu ja mõtet.

Kui meie hinge ei täideta lapseeas, peame selle ise täitma täiskasvanutena. Ilma selleta üritame justkui võtta sealt, kus võtta pole. Siimu tühjustunne on siiski üsna äärmuslik näide. Paljud lapseea hüljatusega inimesed kogevad seda palju leebemalt ning see ei vaeva neid nii väga. Kuid olen näinud, et ka kõige kergem tühjustunne takistab inimesel nautida oma elu täiel määral. Raskeimal kujul võib inimene hakata kaaluma või isegi tegema enesetappu.

Tühjustunde tunnused:
* aegajalt tunned end füüsiliselt tühjalt
* emotsionaalne tuimustunne
* mõtiskled elu mõtte ja tähenduse üle
* sul on suitsiidimõtted, mis tulevad justkui tühjast kohast
* oled põnevuse otsingul
* sulle on arusaamatu, miks oled teistest erinev
* tunned end sageli kõrvalvaatajana

Kui tunned, et mõned nendest punktidest kirjeldavad sind, siis mõtle järele, kas sind võidi lapsepõlvest emotsionaalselt hüljata. Aga ära muretse. Mõistes, milles sinu emotsionaalne hüljatus seisneb, saad sa selle tagajärgi kontrolli alla võtta ja parandada.”

Lõik on pärit Jonice Webb’i raamatust “Running On Empty”